Parimad paigad Kagu-Aasias

Algus

2007-10-24T09:48:00.000-07:00

Mingil suvalisel argihommikul mais 2006 oli meil mõlemal senisest rutiinsest elust kõrini. Ei olnud mingit erilist kihku argihommikul vägisi üles tõusta, läbi une riided selga ajada ja suure hurraaga tööle joosta ja teha teisi toiminguid mida on tehtud juba päevast päeva, kuust kuusse ja aastast aastasse.. Õnneks oli aja jooksul tänu normaalsele tööandjale kogunenud parajad säästud, mis lubasid midagi erakordset ja tavainimese mõistes segast ette võtta. Tegelikult tuli natuke juurde ka laenata. Iseenesest mõistetavalt tundus reisimine ainuõige valik olevat, millega tekkinud elurutiini tappa.

Kuhu minna? Loomulikult Kagu-Aasiasse. Eelnevad Tai, Malaisia ja Singapuri külastused olid oma püsiva pitseri maha jätnud. Rebaseonu Kagu Aasia reisikiri oli korduvast lugemisest pähe kulunud nagu algklasside lemmikluuletus, mis aeg ajalt kummitamas käib. Soe kliima, uskumatult maitsev toit, idamaade vaimsus, lõhnad tänavatel, sõbralikud inimesed, inimlikud hinnad jne. jne.

Kui kauaks? Pool aastat tundus kuidagi lühike aeg, aasta aega alustuseks natuke palju. No lähme siis üheksaks kuuks. Mõeldud tehtud ja lennukipilet ostetud. Kohati on kõige suurem vaenlane liiga pikalt mõtlemine ning positiivsete ja negatiivsete aspektide kaalumine. Nullisime mõtlemise, sest kunagi ei tule paremat aega. Alati on mingid “agad”. Ei ole mõtet põdeda, tuleb ära teha, kui võimalused olemas. Teleka passimine, paksuks minemine ja nädalavahetustel napsitamine soovitud rahu ei too.

Õnneks kulus meil ainult paar nädalat ja lahkumisavaldused olid tööandjate laual. Veel kuu aega töötamist ja algelist reisikorraldamist ning saabus 4.juuli sõbra Urmase sünnipäev, “Independence Day” USA’s ja meie ärasõidupäev. Jätsime kodustega hüvasti. Õde viskas meid koos kottidega lennujaama! Raha, kaardid ja topelt passid olid kaasas, muu polnud eriti oluline. Lend Tallinnast Helsingi tundus tavaline ja emotsioonitu, kuid Helsingi lennujaamas Singapuri lendu oodates, käis ebakindluse jõnks kõhust läbi, kuid ainult korraks. 260 päeva hiljem istusime varahommikul Helsingi lennujaama kohvikus, samadel kohtadel kui minnes. Näksisime saia ja jõime hommikukohvi. Nukramad kui minnes.., kuid siiski õnnelikud.

Igapäevasest reisiblogi kirjutamisest ei tulnud midagi välja, küll ei viitsinud, ei näinud mõtet, vahel ajas üliaeglane kuid piisavalt kallis internetiühendus närvi. Sellegipoolest on soov natuke jagada ning anda infot kohtadest mis meile korda läksid. Mingit loogilist järjekorda nimistus ei ole, lihtsalt toredad hetked ja mälestused. Võib olla mõni neist tekitab Teis ka isu uusi kohti avastada.

PS! Kord on nii et kõik ei tule kohe meelde ja pärast ei saa jutuga pidama. Sellepärast värskendame aeg-ajalt blogi mõne uue lookesega, nii et see ei ole veel kõik mis meil öelda on :)

Kõige chillim koht

2007-10-24T09:28:00.000-07:00

Vang Vieng Laoses. Lihtsalt pikutad võrkkiiges ja kiigutad ennast, lonksatad aeg-ajalt Beer Laod ja vaatad kuidas „tubingu” sõitjad mööda jõge voolavad. Kuulad taustaks olevat reggea muusikat ja muheled omaette. Vaatad kuidas lapsed kilkavad ja koeri taga ajavad. Ei kiirusta kuhugi, loed raamatut. Sööd hommikut jõekaldal ja uudishimulikult passid kuidas rahvast traktorite kastides üle jõe viiakse. Päeval käid lähedal asuvates koobastes ja jätad sinna seintele oma mudased käejäljed. Õhtul vaatad linnakeses söögikohtades koos teiste “backbackeritega” lugematul hulgal “Sõprade” seeriaid.
PS! Natuke saab liiga tehtud kui mitte mainida Ko Pha-Ngan saarekest Tais, mille eeliseks merre sulpsatamise võimalus.

Kõige omapärasem turisti atraktsioon..

2007-10-24T09:04:00.000-07:00

.. on Vietnamis Cu Chi tunnelite juures asetsev lasketiir. Saigonis pakutakse kohalikul Khao San Roadil – De Thami tänaval iga paari meetri tagant erinevaid tuure turistidele. Poole päevane Cu Chi tunnelite tuur tasub võtmist. Nimetatud tunneleid kasutati 6ondatel “punaste” vietnamlaste ehk VietCongide poolt sõja ja elutegevuseks. Tunnelivõrk oli omal ajal umbes 250km pikk, erinevatel tasapindadel ja erinevate ruumidega(laod, haavatute põetamiseks, sõjategevuse tugipunktid). Hetkel on mõned jupid külastatavad, lisaks saab tutvuda “populaarsemate” lõksudega sõja ajal ja muu sõjahuvilisele huvi pakkuvaga. Kes paljuks ei pea ja moraalset takistust ei ole, siis saab lasta erinevatest relvadest, revolveritest ja automaatrelvadest. Vietnami sõjafilmide fännina valisin M-16 ja täristasin automaadist. Padrun 1USD ja lase palju tahad. Kellele Kalasnikov või M-16 jäävad väikseks, siis nende jaoks oli M-60 olemas. Päris korralik adrenaliini ja ego laks. Pool päeva oli erutus sees ja tahtmine uuesti tulistada.
PS! Sama asja saab teha Kambodzas Phnom Penhi lähistel, aga peale “Killing Fieldsi” ja “S-21” vangla külastust tundub relva kätte võtmine juba vastuvõtmatu ja vastik.

Kõike tüütumad..

2007-10-24T09:00:00.000-07:00

..linnud on kuked. Neid kõiki ühendab vaimne hälve, mis paneb nad hommikuti kirema. Ei oma tähtsust kas oled Balil või Põhja-Tais nad kirevad karjuvalt igal pool. Unesegase peaga loodad, et nüüd jäävad nad vait ja siis kui üritad hommikul kell 4 uuesti unne suikuda hakkavad nad uuesti pihta. Nad nagu irvitaks su üle. Pead läbi une plaani, kuidas püsti hüppad ja neil häälepaelad läbi lõikad. Jaaval Bukitinggi linnakeses ei jäänud muud üle kui kõrvatropid kõrva panna, sest kukkedele kisale lisandus ka muslimite hommikupalvehääl.

Kõige rohkem "pilves" kohad

2007-10-24T08:38:00.000-07:00

on Laoses Vang Vieng ja Don Det’i saareke Mekongi jõe keskel Lõuna-Laoses, kus enamus söögikohtade menüüsid sisaldas “happy” pannkooke, shake, pitsasid. Tavalise suitsu asemel peale sööki võisid valida väikese või suure “joint’i”. Sihanoukville’s Kambodzas olid ka sarnased menüüd ja rahuolevate nägudega inimesed rannatoolis rahulikult aega veetmas. Kuhugi ei ole kiiret.., sest tark ei torma..

Kõige suurem üllataja templite seast

2007-10-24T08:28:00.000-07:00

Loomulikult jätsid Bagani ja Angkori templid ja teised suuremad pühakohad väga võimsa mulje. Kuid nendest on juba piisavalt räägitud ja pilte tehtud. Samas on väga eredalt meeles päikesetõusu aegne Wat Phu tempel Champasaki lähedal Lõuna Laoses, mis on ehitatud khmeeride poolt samal ajal kui Angkori templid Kambodzas. Templikompleks koosneb kolmest tasapinnast, mille ülemisel tasapinnal asetseb pühamu. Templikompleks avatakse alles hommikul kell 8.00, kuid väravavalvurid on üsna „ära räägitavad” ja lasevad päikesetõusu ajal väravatest sisse kui ümbruskond on eriti müstiline. Varavalges üksi(kahekesi) mööda templitreppe üles minna on hoopis teine elamus, kui paar tundi hiljem mil Paksest hakkavad turistibussid turiste tooma. Hea ja rahulik on künka otsas istuda ja vaadata seda iidset pühakohta, kus hommikuudu vaikselt laiali kaob. Tasapisi tulevad kohalikud mutikesed oma joogikottidega ja laotavad need turistide ootuses laiali. Õnneks ei hakka nad oma kaupa meile pähe määrima. Pigem on nad häbelikud ja väldivad silmsidet.
PS! Rentisime oma ööbimiskohast A Nou Xa külalistemajast külastusele eelneval õhtul suhteliselt palju aastaid näinud rolleri. Õnneks läks roller hommiku pimeduses ilusasti käima, kuigi tagasitulles pidime teeäärses “teeninduses” kummi remontima, mis läks õnneks maksma u.6 krooni. Kuigi sain algselt aru, et remont maksab 10 korda rohkem, ei hakanud peremees turisti lüpsma. Mõnedes naaberriikides oleks suurem summast näpust ära napsatud ja naeratades head aega öeldud.

Kõige odavam majutusasutus..

2007-10-24T08:18:00.000-07:00

.. oli Don Det’il saarekesel keset Mekongi jõge, Laoses, mille öö maksis kahele 3,5USDi, mis oli veel antud kohta arvestades kallis, kuna enamus kohti küsisid öö eest ainult 1USD. Meie “koduks” oli pisike tokkidel seisev puust “bungalow”, mille sees suur voodi koos puhta voodipesuga. Valgustuseks pandi kaks küünalt pihku. Öösel magasid majakese all kanad ja natuke eemal mõnusalt karvased ja pruunikad notsud. Pesta ja pissida sai hoovi peal asetsevates abiruumides. Lihtne ja romantiline :)

Kõige meeldejäävam paadireis

2007-10-24T07:48:00.000-07:00

Siem Riep’ist – Battambangi, Kambodzas. Kuigi reis kestis kaheksa tundi, ei tekkinud erilist igavust, sest Tonle Sapi veepealsete külade elu jälgides ning võimalus piiluda kohalike elamistesse tegi sõidu huvitavaks. Samuti ei ole maastik liigselt üksluine, nagu seda oli paadisõit Baganist Mandalaysse, Myanmaris.

Kõige normaalsemate inimeste konsentratsioon..

2007-10-24T07:24:00.000-07:00

.. on Kambodzas. Tundub, et nende puhul kehtib kõnekäänd, et mida vaesemad inimesed seda normaalsemad ja heatahtlikumad. Siem Riepi tuk-tuki poiss ostis meile oma raha eest arbuusi, mis sest et ta sai kuus u.100USDi palka millest ta pidi sööma, eluaseme kulusid kandma, tuk-tuki renti maksma, vanematele koju raha saatma ja ülikooli õpingute jätkamiseks raha kõrvale panema. Ei mäleta, et keegi oleks üritanud valesti raha tagasi anda või muud tünni teha.
PS! 100USDi on Kambodzas hea palk :)

Kõige rohkem üllatas

2007-10-24T06:59:00.000-07:00

Myanmar. Võib-olla sellepärast, et enne reisi oli ettekujutus, et Aasia on veel midagi kauget ja mahajäetut. Myanmar vastas sellele ettekujutusele vast kõige rohkem. Taist Myanmari minnes jõuad otsekui teise ajavööndisse, kus elu on mingil X ajal seisma jäänud. Endine pealinn Yangon meenutas esmapilgul räämas Lasnamäge, kus majade vahele on templeid ehitatud. Rolleri ja mootorratastega on linnas sõitmine keelatud sest võimuladviku arvates on nende pealt kerge neile atentaati teha. Kaks riigi põhimaanteed on nagu Eesti kõige kaugemas nurgas asetsevat kõrvalteed. 20 tunnised bussisõidud on normaalsed. Juhul kui näed naisi kes kätega korvist võttes kuuma asfaldiga vana maantee auke lapivad, siis see on ka normaalne. Maapiirkondades on põhiliseks töö ja liiklusvahendiks vesipühvel. Bagani templite rohkus ja turistide vähesus jätsid esmalt suu lahti. Leia endale jalgrattaga ringi tiirutades sobiv tempel tuhandetest ja loe seal rahus raamatut. Võib olla mõni kohalik läheb mööda ja üritab Sulle maali maha müüa.
PS! Juhul kui keegi on Yangonis ja soovib Myanmari suhtes tarka nõu küsida, siis soojalt julgeb soovitada William Myatyunna Good News Travel’ist (vt.asukohta Lonely Planetist)

Kõige parem janukustutaja

2007-10-24T06:47:00.000-07:00

Kõik Kagu-Aasia õlud oma naturaalses kuumas keskkonnas!!! Singha Beer, see on lihtsalt parim karastusjook kuuma Tai päikese all. Angkor Beer on vast Kambodza parim valik, kerge ja lihtne. Hanoi Beer üllatas oma spetsiifiliselt mõnusa karge ja jõulise maitsega. Täielikult koduturu vallutanud Lao Beeri ei suutnud ka ostmata jätta. Ja kõiki neid ühendab mõistliku suurusega 0,6 liitrine pudel.

Kõige mõnusam suurlinn

2007-10-24T06:42:00.000-07:00

Bangkok. Sõidad paadiga mööda kanaleid, istud Khao San Roadil välikohvikus ja passid neid säravaid kujusid, kes kõik “kuhugi” lähevad või “sealt” juba tulevad. Vaatad Siam Paragoni kinos 3D multifilmi. Kihutad ühest kohast teise tuk-tukiga ja vaidled arve üle. Tutvud ajalooga. Istud päikesloojangu ajal Wat Aruni templis jõekaldal. Lähed vaatad tai kickboxi. Külastad China Town’i ostad endale Hiina Rahvavabariigis toodetud rohelist teed, põikad sisse suvalisse kõrvaltänavasse. Pidutsed. Nutad või naerad “pussy show’d” vaadates. Jalutad silmad punnis Patpongis. Maitsed street foodi, sööd oma esimese pad thai või luristad nina, mis teravast toidust tatine või astud 7 Eleven’ist läbi ja ostad hot dogi. Võtad massaažhi Wat Pho massaasžikoolis .

Üks ilus looduselamus

2007-10-23T06:43:00.000-07:00

Tat Fan'i kosk Lõuna-Laoses. Õnneks on olemas kohti kuhu teiste turistide jalg harva satub või Sa vähemalt ei näe neid kogu aeg. Meie võtsime Paksest rolleri ja jäime ööseks Tad Fane Resorti (www.tadfane.com). Resordi kõrvalt läheb pisike ja kohati suhteliselt karm metsarada otse kose juurde. Arvestama peaks umbes tunniajase jalutuskäiguga, kus kohati tuleb jalutada läbi põõsaste, laskuda- ja tõusta suht püstloodis. Õnneks korvab kohalejõudmine vaeva. Parim kui tahad üksinduses supelda, kõrvus veekohin mida tekitab vesi mis kümne meetri kaugusel 120 meetrisesse sügavikku kukub. Isiklikult ei julgenudki üle ääre kuristikku vaadata.. ja tüdrukul ka ei lubanud.
PS! Juhul kui juba sealkandis olete ja aega jagub, siis väärivad külastamist ka teised naabruses olevad kosed. Eriti Tat Lo kosk ja külalistemaja Tadlo Lodgemille hoovil kaks elevanti ringi jalutavad.

Kõige parem söögikoht

2007-10-23T06:39:00.000-07:00

Lõuna-Tais Krabi linnas asetsev „night-market”, kus õhtul ajavahemikus u.19.00-21.00 on võimalik nautida tõeliselt ehedat ja vürtsikat Tom Yum Goong’i koos jahutava 0,6 liitrise Singha Beer’iga. Lisaks kõikvõimalikke teisi ehedaid roogasid, mis Tai köögi austaja rõõmust nutma paneb. Seda söögikohta on raske võrrelda lähedal Ao Nangi rannas asuvate restoranidega. Mulle kui terava toidu austajale tekkis Tais veedetud aja jooksul Tom Yum Goongi kõrvale uus lemmik “papaya salat”, mis paneb suu suht kiiresti põlema, kuid põlengut vahepeal vee või õluga kustutades saab edasi söödud. Õieti ei saagi aru miks see salat nii maitseb, võib olla just see teravus mis ei lase korralikult maitset tunda.

Kõige omapärasem (kodu)loomadega seotud mälestus

2007-10-23T06:20:00.000-07:00

Ööbides Balil Ubudis (www.ketutsplace.com) oli meil 5 päeva koduloomaks pildil olev sisalik, kes oli umbes 25cm pikk. Peremehe Ketut’i sõnul ei olnud mõtet pabistada... Esimene öö oli suhteliselt raske magama minna, kui otse lae all ja vahetult pea kohal asetseb selline elukas. Mõtled, et millal ta "komistab" ja voodi kukub. Õnneks ei jooksnud ta öösiti mööda tuba ringi. Lisaks ohtlikule välimusele oli tal komme öösiti oma väljaheiteid meie voodisse kukutada, mis meenutasid väikese hiire pabulaid. Hommikul oli pea ja padi “puru” täis. Paari päeva jooksul suutsime temaga juba harjuda ning õhtul koju tulles oli juba päris kodune tunne teda omas kohas näha.