Kõige rohkem üllatas












Myanmar. Võib-olla sellepärast, et enne reisi oli ettekujutus, et Aasia on veel midagi kauget ja mahajäetut. Myanmar vastas sellele ettekujutusele vast kõige rohkem. Taist Myanmari minnes jõuad otsekui teise ajavööndisse, kus elu on mingil X ajal seisma jäänud. Endine pealinn Yangon meenutas esmapilgul räämas Lasnamäge, kus majade vahele on templeid ehitatud. Rolleri ja mootorratastega on linnas sõitmine keelatud sest võimuladviku arvates on nende pealt kerge neile atentaati teha. Kaks riigi põhimaanteed on nagu Eesti kõige kaugemas nurgas asetsevat kõrvalteed. 20 tunnised bussisõidud on normaalsed. Juhul kui näed naisi kes kätega korvist võttes kuuma asfaldiga vana maantee auke lapivad, siis see on ka normaalne. Maapiirkondades on põhiliseks töö ja liiklusvahendiks vesipühvel. Bagani templite rohkus ja turistide vähesus jätsid esmalt suu lahti. Leia endale jalgrattaga ringi tiirutades sobiv tempel tuhandetest ja loe seal rahus raamatut. Võib olla mõni kohalik läheb mööda ja üritab Sulle maali maha müüa.

PS! Juhul kui keegi on Yangonis ja soovib Myanmari suhtes tarka nõu küsida, siis soojalt julgeb soovitada William Myatyunna Good News Travel’ist (vt.asukohta Lonely Planetist)



Kommentaare ei ole: