Algus

Mingil suvalisel argihommikul mais 2006 oli meil mõlemal senisest rutiinsest elust kõrini. Ei olnud mingit erilist kihku argihommikul vägisi üles tõusta, läbi une riided selga ajada ja suure hurraaga tööle joosta ja teha teisi toiminguid mida on tehtud juba päevast päeva, kuust kuusse ja aastast aastasse.. Õnneks oli aja jooksul tänu normaalsele tööandjale kogunenud parajad säästud, mis lubasid midagi erakordset ja tavainimese mõistes segast ette võtta. Tegelikult tuli natuke juurde ka laenata. Iseenesest mõistetavalt tundus reisimine ainuõige valik olevat, millega tekkinud elurutiini tappa.

Kuhu minna? Loomulikult Kagu-Aasiasse. Eelnevad Tai, Malaisia ja Singapuri külastused olid oma püsiva pitseri maha jätnud. Rebaseonu Kagu Aasia reisikiri oli korduvast lugemisest pähe kulunud nagu algklasside lemmikluuletus, mis aeg ajalt kummitamas käib. Soe kliima, uskumatult maitsev toit, idamaade vaimsus, lõhnad tänavatel, sõbralikud inimesed, inimlikud hinnad jne. jne.

Kui kauaks? Pool aastat tundus kuidagi lühike aeg, aasta aega alustuseks natuke palju. No lähme siis üheksaks kuuks. Mõeldud tehtud ja lennukipilet ostetud. Kohati on kõige suurem vaenlane liiga pikalt mõtlemine ning positiivsete ja negatiivsete aspektide kaalumine. Nullisime mõtlemise, sest kunagi ei tule paremat aega. Alati on mingid “agad”. Ei ole mõtet põdeda, tuleb ära teha, kui võimalused olemas. Teleka passimine, paksuks minemine ja nädalavahetustel napsitamine soovitud rahu ei too.

Õnneks kulus meil ainult paar nädalat ja lahkumisavaldused olid tööandjate laual. Veel kuu aega töötamist ja algelist reisikorraldamist ning saabus 4.juuli sõbra Urmase sünnipäev, “Independence Day” USA’s ja meie ärasõidupäev. Jätsime kodustega hüvasti. Õde viskas meid koos kottidega lennujaama! Raha, kaardid ja topelt passid olid kaasas, muu polnud eriti oluline. Lend Tallinnast Helsingi tundus tavaline ja emotsioonitu, kuid Helsingi lennujaamas Singapuri lendu oodates, käis ebakindluse jõnks kõhust läbi, kuid ainult korraks. 260 päeva hiljem istusime varahommikul Helsingi lennujaama kohvikus, samadel kohtadel kui minnes. Näksisime saia ja jõime hommikukohvi. Nukramad kui minnes.., kuid siiski õnnelikud.

Igapäevasest reisiblogi kirjutamisest ei tulnud midagi välja, küll ei viitsinud, ei näinud mõtet, vahel ajas üliaeglane kuid piisavalt kallis internetiühendus närvi. Sellegipoolest on soov natuke jagada ning anda infot kohtadest mis meile korda läksid. Mingit loogilist järjekorda nimistus ei ole, lihtsalt toredad hetked ja mälestused. Võib olla mõni neist tekitab Teis ka isu uusi kohti avastada.

PS! Kord on nii et kõik ei tule kohe meelde ja pärast ei saa jutuga pidama. Sellepärast värskendame aeg-ajalt blogi mõne uue lookesega, nii et see ei ole veel kõik mis meil öelda on :)

Kõige chillim koht

Vang Vieng Laoses. Lihtsalt pikutad võrkkiiges ja kiigutad ennast, lonksatad aeg-ajalt Beer Laod ja vaatad kuidas „tubingu” sõitjad mööda jõge voolavad. Kuulad taustaks olevat reggea muusikat ja muheled omaette. Vaatad kuidas lapsed kilkavad ja koeri taga ajavad. Ei kiirusta kuhugi, loed raamatut. Sööd hommikut jõekaldal ja uudishimulikult passid kuidas rahvast traktorite kastides üle jõe viiakse. Päeval käid lähedal asuvates koobastes ja jätad sinna seintele oma mudased käejäljed. Õhtul vaatad linnakeses söögikohtades koos teiste “backbackeritega” lugematul hulgal “Sõprade” seeriaid.
PS! Natuke saab liiga tehtud kui mitte mainida Ko Pha-Ngan saarekest Tais, mille eeliseks merre sulpsatamise võimalus.

Kõige omapärasem turisti atraktsioon..

.. on Vietnamis Cu Chi tunnelite juures asetsev lasketiir. Saigonis pakutakse kohalikul Khao San Roadil – De Thami tänaval iga paari meetri tagant erinevaid tuure turistidele. Poole päevane Cu Chi tunnelite tuur tasub võtmist. Nimetatud tunneleid kasutati 6ondatel “punaste” vietnamlaste ehk VietCongide poolt sõja ja elutegevuseks. Tunnelivõrk oli omal ajal umbes 250km pikk, erinevatel tasapindadel ja erinevate ruumidega(laod, haavatute põetamiseks, sõjategevuse tugipunktid). Hetkel on mõned jupid külastatavad, lisaks saab tutvuda “populaarsemate” lõksudega sõja ajal ja muu sõjahuvilisele huvi pakkuvaga. Kes paljuks ei pea ja moraalset takistust ei ole, siis saab lasta erinevatest relvadest, revolveritest ja automaatrelvadest. Vietnami sõjafilmide fännina valisin M-16 ja täristasin automaadist. Padrun 1USD ja lase palju tahad. Kellele Kalasnikov või M-16 jäävad väikseks, siis nende jaoks oli M-60 olemas. Päris korralik adrenaliini ja ego laks. Pool päeva oli erutus sees ja tahtmine uuesti tulistada.
PS! Sama asja saab teha Kambodzas Phnom Penhi lähistel, aga peale “Killing Fieldsi” ja “S-21” vangla külastust tundub relva kätte võtmine juba vastuvõtmatu ja vastik.

Kõike tüütumad..

..linnud on kuked. Neid kõiki ühendab vaimne hälve, mis paneb nad hommikuti kirema. Ei oma tähtsust kas oled Balil või Põhja-Tais nad kirevad karjuvalt igal pool. Unesegase peaga loodad, et nüüd jäävad nad vait ja siis kui üritad hommikul kell 4 uuesti unne suikuda hakkavad nad uuesti pihta. Nad nagu irvitaks su üle. Pead läbi une plaani, kuidas püsti hüppad ja neil häälepaelad läbi lõikad. Jaaval Bukitinggi linnakeses ei jäänud muud üle kui kõrvatropid kõrva panna, sest kukkedele kisale lisandus ka muslimite hommikupalvehääl.

Kõige rohkem "pilves" kohad

on Laoses Vang Vieng ja Don Det’i saareke Mekongi jõe keskel Lõuna-Laoses, kus enamus söögikohtade menüüsid sisaldas “happy” pannkooke, shake, pitsasid. Tavalise suitsu asemel peale sööki võisid valida väikese või suure “joint’i”. Sihanoukville’s Kambodzas olid ka sarnased menüüd ja rahuolevate nägudega inimesed rannatoolis rahulikult aega veetmas. Kuhugi ei ole kiiret.., sest tark ei torma..

Kõige suurem üllataja templite seast

Loomulikult jätsid Bagani ja Angkori templid ja teised suuremad pühakohad väga võimsa mulje. Kuid nendest on juba piisavalt räägitud ja pilte tehtud. Samas on väga eredalt meeles päikesetõusu aegne Wat Phu tempel Champasaki lähedal Lõuna Laoses, mis on ehitatud khmeeride poolt samal ajal kui Angkori templid Kambodzas. Templikompleks koosneb kolmest tasapinnast, mille ülemisel tasapinnal asetseb pühamu. Templikompleks avatakse alles hommikul kell 8.00, kuid väravavalvurid on üsna „ära räägitavad” ja lasevad päikesetõusu ajal väravatest sisse kui ümbruskond on eriti müstiline. Varavalges üksi(kahekesi) mööda templitreppe üles minna on hoopis teine elamus, kui paar tundi hiljem mil Paksest hakkavad turistibussid turiste tooma. Hea ja rahulik on künka otsas istuda ja vaadata seda iidset pühakohta, kus hommikuudu vaikselt laiali kaob. Tasapisi tulevad kohalikud mutikesed oma joogikottidega ja laotavad need turistide ootuses laiali. Õnneks ei hakka nad oma kaupa meile pähe määrima. Pigem on nad häbelikud ja väldivad silmsidet.
PS! Rentisime oma ööbimiskohast A Nou Xa külalistemajast külastusele eelneval õhtul suhteliselt palju aastaid näinud rolleri. Õnneks läks roller hommiku pimeduses ilusasti käima, kuigi tagasitulles pidime teeäärses “teeninduses” kummi remontima, mis läks õnneks maksma u.6 krooni. Kuigi sain algselt aru, et remont maksab 10 korda rohkem, ei hakanud peremees turisti lüpsma. Mõnedes naaberriikides oleks suurem summast näpust ära napsatud ja naeratades head aega öeldud.

Kõige odavam majutusasutus..

.. oli Don Det’il saarekesel keset Mekongi jõge, Laoses, mille öö maksis kahele 3,5USDi, mis oli veel antud kohta arvestades kallis, kuna enamus kohti küsisid öö eest ainult 1USD. Meie “koduks” oli pisike tokkidel seisev puust “bungalow”, mille sees suur voodi koos puhta voodipesuga. Valgustuseks pandi kaks küünalt pihku. Öösel magasid majakese all kanad ja natuke eemal mõnusalt karvased ja pruunikad notsud. Pesta ja pissida sai hoovi peal asetsevates abiruumides. Lihtne ja romantiline :)