Algus

Mingil suvalisel argihommikul mais 2006 oli meil mõlemal senisest rutiinsest elust kõrini. Ei olnud mingit erilist kihku argihommikul vägisi üles tõusta, läbi une riided selga ajada ja suure hurraaga tööle joosta ja teha teisi toiminguid mida on tehtud juba päevast päeva, kuust kuusse ja aastast aastasse.. Õnneks oli aja jooksul tänu normaalsele tööandjale kogunenud parajad säästud, mis lubasid midagi erakordset ja tavainimese mõistes segast ette võtta. Tegelikult tuli natuke juurde ka laenata. Iseenesest mõistetavalt tundus reisimine ainuõige valik olevat, millega tekkinud elurutiini tappa.

Kuhu minna? Loomulikult Kagu-Aasiasse. Eelnevad Tai, Malaisia ja Singapuri külastused olid oma püsiva pitseri maha jätnud. Rebaseonu Kagu Aasia reisikiri oli korduvast lugemisest pähe kulunud nagu algklasside lemmikluuletus, mis aeg ajalt kummitamas käib. Soe kliima, uskumatult maitsev toit, idamaade vaimsus, lõhnad tänavatel, sõbralikud inimesed, inimlikud hinnad jne. jne.

Kui kauaks? Pool aastat tundus kuidagi lühike aeg, aasta aega alustuseks natuke palju. No lähme siis üheksaks kuuks. Mõeldud tehtud ja lennukipilet ostetud. Kohati on kõige suurem vaenlane liiga pikalt mõtlemine ning positiivsete ja negatiivsete aspektide kaalumine. Nullisime mõtlemise, sest kunagi ei tule paremat aega. Alati on mingid “agad”. Ei ole mõtet põdeda, tuleb ära teha, kui võimalused olemas. Teleka passimine, paksuks minemine ja nädalavahetustel napsitamine soovitud rahu ei too.

Õnneks kulus meil ainult paar nädalat ja lahkumisavaldused olid tööandjate laual. Veel kuu aega töötamist ja algelist reisikorraldamist ning saabus 4.juuli sõbra Urmase sünnipäev, “Independence Day” USA’s ja meie ärasõidupäev. Jätsime kodustega hüvasti. Õde viskas meid koos kottidega lennujaama! Raha, kaardid ja topelt passid olid kaasas, muu polnud eriti oluline. Lend Tallinnast Helsingi tundus tavaline ja emotsioonitu, kuid Helsingi lennujaamas Singapuri lendu oodates, käis ebakindluse jõnks kõhust läbi, kuid ainult korraks. 260 päeva hiljem istusime varahommikul Helsingi lennujaama kohvikus, samadel kohtadel kui minnes. Näksisime saia ja jõime hommikukohvi. Nukramad kui minnes.., kuid siiski õnnelikud.

Igapäevasest reisiblogi kirjutamisest ei tulnud midagi välja, küll ei viitsinud, ei näinud mõtet, vahel ajas üliaeglane kuid piisavalt kallis internetiühendus närvi. Sellegipoolest on soov natuke jagada ning anda infot kohtadest mis meile korda läksid. Mingit loogilist järjekorda nimistus ei ole, lihtsalt toredad hetked ja mälestused. Võib olla mõni neist tekitab Teis ka isu uusi kohti avastada.

PS! Kord on nii et kõik ei tule kohe meelde ja pärast ei saa jutuga pidama. Sellepärast värskendame aeg-ajalt blogi mõne uue lookesega, nii et see ei ole veel kõik mis meil öelda on :)